10. jooksuaja päeval sai käidud Billy kliinikus arsti juures kontrollis ja tegime ka progesterooni testi. Test tehti kahjuks vahemiktestina ja selle põhjal oleks pidanud paarituse jaoks parim aeg olema 15-16 veebruar.
Järgmisel päeval kodus tundus, et nii kaua me küll oodata ei jõua. Bertu seisis paitamisel kui post ja vaatas mind ikka väga kurbade ja paluvate silmadega. Peale õhtust jalutuskäiku aiamajja jõudes keeras Bertu vilunud liigutusega madratsi kõrgemaks ja püüdis seda ise paaritada, et ma ometi oma mõismatuses aru saaksin, mis teda vaevab. Siis otsustasin kordustesti päev plaanitust varem tegema minna.
14.veebruari hommikul sõitsime Tiina Toometi kliinikusse ja tegime uue proge testi, seekord labori vere testina. Lõuna ajal helistati ja 12-se proge tasemega soovitati Pärnu poole sõitma hakata. Sõbrapäeval tuleb ju sõpradega olla ;)
Pärnusse jõudes Riina maja juures peatudes oleks Bertu (Margarita Nigra Bertrud) juba enne korralikku parkimist parema meelega auto aknast välja hüpanud ja Porthose (Gordas Agluona) juurde jooksnud. Lärm mida ta autos teha suutis oli küll väga üheselt mõistetav ;) Porthos oli peikaks valitud juba pea-aegu aasta tagasi ja temaga oli ka varem koos jalutamas, näitusel, kohtumas käidud. Kuna Riina noorel emasel bernil Demil oli just jooksukas lõppemas oli Porthos ikka väga rõõmus Bertu külla tuleku üle. Paar aiaga tutvumise, nuuskimise ringi ja kogu huvi sai pühendatud vaid teineteisele.
Pool tundi hiljem lesis Bertu vaikselt ja rahulolevalt autos. Ma jäin veel veidikeseks Riinaga jutustama ja vahepeal Porthose asemel aeda lastud Demi silitama. Loodus oli oma osa saanud ja suur rahu oli saabunud. Algas paari tunnine kodutee.
Kodus jätkus veel veidi rohkem, kui nädala jagu aiamaja elu. Siis saabus suur vabadus ja veidi ärev ootamine, et looduse otsus teada saada.